Tarbijauuring: eestlase 10 kalaharjumust 2019

    Puutun oma töös väga palju kokku sellega, et tehakse äri, teadmata täpselt kellele. Kui küsin, et kes on teie tarbijad ja mis nad vajavad, siis taandub jutt sellele, et ega väga ei tea ja me siin katsetame… Nii aitangi viia kaks osapoolt teineteisele lähemale – saada aru trendidest, tarbimisharjumustest ja vajadustest. Tootjad saavad tarbijate tagasisidet tootearenduses arvesse võtta ja tuua turule selliseid tooteid, mille vastu suurem huvi. Lisaks turunduslik dialoog: räägi mulle (tarbijale) olulisest, mul ei ole aega kõike kuulata – elu vajab elamist ja kiire on kogu aeg.

    Antud kalauuringu aluseks on intervjuud 18 tarbijaga – Tallinnast, Pärnust, Tartust ja Saaremaalt, lastega pered, vallalised, kooselus, abielus, ettevõtjad, restoranipidaja, palgatöölised, tööotsija – kõike jagus. Tellijaks Vettel OÜ (Saaremaa taustaga), et aidata edasi arendada ja laiendada noort kalabrändi Eestis, mis Soome turul juba aastaid olnud, kuid turud erinevad ning vajadus oli arusaada, mida kohalikul turul eelistatakse ja miks. Toon siinkohal välja üldised mustrid ja trendid, mis meid eestlastena hetkel iseloomustavad (kokku oli materjali üle 20 lk).

    1. Jaht

    Kalalised on säilitanud meis jahiinstinkti – kala ei saa nii lihtsalt, et lähed ja ostad. Kui ikka head ja värsket tahad, siis pead teadma kohti, kalureid, käima enne piilumas, missugune valik on ja kui siis külalised tulevad, võib ka juhtuda, et samal päeval pead plaanid ümber mängima, sest täna seda värsket kala polnudki. Sööks kala rohkem, kui kätte saaks, tõdes nii mõnigi vastanust.

    2. Värskus ja risk

    Kala juures on kõige-kõige olulisem värskus. “Kui kala ei ole värske, siis võid sa imetireleid teha, aga taldrikul ei ole hea asi,” ütleb kalasõber. Riskid iga jumala kord, kui sa ei näe kui lohkus see kalasilm on või kui hallid juba lõpused, mistõttu on kõige kindlam osta värskest letist ja kalaga enne tõtt vaadata. E-poest tellides on samuti risk, aga pettuma pole pidanud. Suurt riski tajutakse eriti Eestis väljas süües, sest siis ei tea üldse kui kaugelt su taldrikutäis tuleb ja millal oma reisi alustas. Ning kui see on kallis ka ja ei maitse, siis on pettumus tagatud. Ära on rikutud ka need, kes elanud Jaapanis ja ei saa enam siinset sushit sushiks nimetada või need, kes harjusid lapsepõlves kolm korda päevas kala sööma, sest naabrimees oli kalur. Ja piisab ühest korrast, et viskled kõhuhädaga kolm päeva voodis – rohkem sa poes nende kalalõikude poole enam ei vaata.

    3. Päritolu

    Teadlikkus kasvab ja kala päritolu on üha olulisem. Oma osa sellest on nähtud dokumentaalfilmidel, mis kajastavad Norra kalakasvanduste tegelikkusest. Mõnel juhul arvatakse, et mida vähem tead, seda lihtsam. Kuna valik ei ole suur, ei saa pirtsutada. Kes on aga saanud maitse suhu kohalikust väikekasvanduse või merelõhest, see teab, mis vahe võib olla ka punasel ja punasel kalal.

    4. Tervislikkus ja mitmekesisus

    Viimaste aastatega on hakatud mõtlema rohkem tervislikkusele ja toidulaua mitmekesistamisele – et ei sööks kogu aeg liha. “15 aastat tagasi poleks ma nii mõelnud,” tõdeb 40-ndates pereisa. Kes on loobunud õllejoomisest, kes püüab kaalu alla saada, kes kikerhernest proteiini välja pigistada. Kala pakkumine on läinud kodupoodides paremaks ja kana-liha kõrval täiesti alternatiiv, mida 1-2 korda nädalas süüa.

    5. Ahju punane kala

    Lõhe-forell on Eestis säästupidupäeva söök ehk uus seapraad – otsaesine ei lähe higiseks, kui ahju viskad. Hakkab vaikselt devalveeruma. Minnakse külla – jälle lõhe?! Ometi maitseb ahjukala hea ka jahtunult, kui mõni külaline hilineb.

    6. Kilu-heeringas-räim

    24. veebruar ja 20. august – siis on eestlane nagu ära tinistatud ja otsib kodupoes oma traditsioonilist kilu taga. Muul ajal ei pruugi meelde tulla või vastupidi – võetakse kaasa isegi suusareisile, sest kui tagasi koju jõuad, on isu juba väljakannatamatu. Üks sini-must-valge-söökidest, mis on tulnud kaasa emapiimaga, kuid pole enam üldse kindel, et seda on jagunud “piimaga” nii lahkelt uuematele generatsioonidele. Heeringas isutab ka – filee, mis kui loodud värske keedetud kartuli ja hapukoorega. Pits viin enam nii kindel kaaslane pole. Räim aga hea mökerdamine lastega – munast ja jahust läbi ning pannile. Koos saba ja sarvedega. Juhtub ka, et kalaletis vahetatakse teiste ostjatega retsepte ja proovitakse uues marinaadis.

    7. Rookimine, lõhn ja mugavus

    On vahe, kas võtta terve kalaga asi ette kööktoas või maal. Maal roogid põõsa all ära, kaevad soolikad maa alla ja tehtud. Intervjuu ajal puhastas üks saarlane vapralt räime ning teine 40kg (!) särga. (Eesti naine ON vapper!) Korteris, eriti argipäeval, väga ei viitsi nii möllata. Lisaks jääb kerge kalalõhn, mille vastu on nipp: pärast kalapraadimist pane potti kuuma vette kaneelipulk ja kuumutada madalal tulel – see eemaldab lõhna.

    8. Tootjad

    Eestlane ei tea kalatootjaid – see ei ole üldse oluline. Lemmikpaki tunneb ta aga ära: seal on kas habeme või piibuga vanamees. Ja nii juhtubki, et kui eristub kujundus silmnähtavalt, siis see ka ostukorvi libiseb. Hinnad suhteliselt sarnased ja hambaid krigistama ei pane. Ainult need pisikesed purgid angersägade ja teiste marineeritud asjadega – selle eest saaks korraliku prae! Lemmik leitakse katseeksituse meetodil, degusteerimistel poes ja õhtusöökidel (“Oo, kuidas tehtud? Tahaks retsepti.”)

    9. Teadlikkus

    Vastajate hulgas oli nii neid, kes oskasid nimetada igasuguseid valgeid kalu, kui ka neid, kes tunnistasid, et nimetusi ei tea, aga tahaks rohkem teada. “Kui reklaamitakse hinda, siis lähen mainstreami ja punase kala pakkumisega kaasa, aga kui tunneks valget kala rohkem, siis miks mitte. Pole sinnamaani veel jõudnud. Harjumuste muutumine käib aeglaselt. Kala on hea, kui osata teha,” tõdes poissmees.

    10. Reisid

    Ringi reisides otsime üles turud ja hiiglaslikud kala- ja mereanniletid. Pildistame ja vesistame suud. Like‘me sarnaseid kalaletipilte Instagramis. Ning väljas süües ei tule piiri taga liha enam meeldegi – ahmime sisse nii palju mereande kui sisse mahub. Kes teab millal jälle saab. Ja ei ole ka harvad juhud, kui mõni kaheksajalg kohvrisse kaasa ronib. Või teine variant – on meil see molluskisoolikas veel välja arenemata, kuna pole olnud väga võimalust tutvust sobitada.

    Kokkuvõttes

    Isegi kui tuua turule kõige värskem kala, peab see olema kooskõlas seniste harjumuste ja oskustega. Tarbija ei oska sellega esmalt midagi peale hakata, kui puuduvad teadmised kuidas ette valmistada, küpsetada. Tarbija harimine käib samm-sammult ja nii võidavad kõik, areneb turg tervikuna.

    Tellija tagasiside: “Hindame kõrgelt kvalitatiivse uuringu käigus saadud tagasisidet ja kommentaare. Tulemused liialt ei üllatanud, kuid oma heameeleks saime paljuski kinnitust meie sisetunde põhjal tehtud sammude õigsusele. Mentori tugi, sisend, kommentaarid, tagasiside ja tehtud uuring olid ja on meile väga kõrge väärtuse ja kaaluga.”